See on dalmaatsia koera Artuse koduleht. Koerahuvilised leiavad siin sooja vastuvõtu ja need, kes oma tingimusteta koertelembuses veel kahtlevad saavad siit loodetavasti veidi teadmisi juurde ja olemasolevaid täiendada.

Artusest sai pereliige aastal 2005. Olles kaua vaaginud koeravõtmise otsust ning ka seda, millist koera võtta-kas tõuta või tõukoera ja kui tõukoera, siis millist, jõudsin lõpuks välja dalmaatsia koera juurde. Põhjusi ja tingimusi sellise otsuse tegemiseks oli mitu - kuigi sel hetkel ei teadnud ma midagi ei näitustest ega koolitustest ega ise mitte seda et pruunitäpilisi dalmaatsia koeri üleüldse olemas on, tahtsin, et koer oleks mitte väga väike ega väga suur, oleks aktiivne ja annaks võimalust tegeleda huvipakkuvate koolitusaladega, oleks sõbralik aga samas mitte ninnunännu karvakera. Dalmaatsia koer oli selle arutelu lõpuks üsna loogiline otsus.

Mõeldud-tehtud. Kuna olen tegudeinimene siis hakkasin kohe internetist uurima, kas ja kus dalmaatsia koera kutsikaid müügiks oleks ja millised on tingimused. Kohe leidsingi kuulutuse kus pakuti müüa isast dalmaatsia koera kutsikat. Seejärel tegin seda, mida alati soovitatakse tõukoera kutsika ostmisel mitte teha - võtsin sellesama ajalehe-kuulutuse peale kohe kuulutajaga ühendust ning soovisin kutsikat osta. Kutsikas oli veel alles ja niipea kui nägin tema kasvataja saadetud fotot, teadsin, et see ongi see minu koer, keda olin oodanud liiga palju aastaid. Kuigi vahepeal tekkis hirm et koer antakse ära soovijatele, kes oleksid võinud talle varem järgi minna, valis ka kasvataja siiski lõpuks mind kutsika tulevaseks omanikuks.

Läksin Artusele järele oma sünnipäeval. Tee Saaremaalt Tartusse oli pikk ja ootusärev kuid kutsikas võttis mu kohe omaks ning samal päeval viimase, südaöise praamiga saabus Artus lõpuks oma toonasesse koju Saaremaal. Selgus, et Artus on Lõuna-Eestis tegutseva kenneli Alderisland kasvandik ja tema sugupuusse mahub palju tunnustatud ning edukaid koeri.Artus elas Saaremaal 2,5 aastat. Nende aastate sisse mahtusid tutvused teiste dalma-omanikega, eriti Kairi ja Gerliga, kelle õhutusel pistsime nina sisse ka näituse-maailma. Artuse näitusekarjäär algas 11 kuu vanuselt ja minu händlerikarjäär paar kuud peale seda kuid tänaseks võime uhkusega öelda, et oleme mõlemad saanud palju kiidusõnu oma ringioskuste kohta. Saaremaal osalesime ka kohaliku koerteklubi Aktiiv tegevuses, kus üritasime tutvustada koertenäitustega seonduvat ja nautisime toredat seltskonda. Meie tänusõnad kõikidele kaasklubilistele sealt ja eriti meie treenerile Aarnele, kellel oli Artusesse alati kõvasti rohkem usku kui mul endal!

Saaremaa aega jäid ka meie parimad näitusetulemused, millest saate lugeda kui klõpsate linki "Näitused". Kõige suurem tunnustus tuli meile aastal 2006 kui Artus oli Eesti Võitja näitusel parim Eesti koer ning sai omale hoida hiiglasliku rändkarika millel ilutseb nüüd plaadike ka Artuse nimega. Samuti valiti Artus kaks aastat järjest Saaremaa parimaks näitusekoeraks. Kolimine mandrile ning elumuutused on vajanud oma kohanemisaega kuid ega me oma hobi - näitustel käimist - päris maha jätta ei kavatse. Kindlasti saab meid siin-seal ikka näha. Näitustega seoses tahan ära mainida ka kahte head noort händlerit, kes meid selles aidanud on - Hanna-Maria Zeilanova ja Kristine Maria Airenne - ja väärivad kogu tunnustust oma händlerioskustele.Loodetavasti suudab see koduleht teile nii mõndagi huvitavat pakkuda. Vastan meeleldi Artust ja dalmaatsia koeri üldiselt puudutavatele küsimustele ja annan abi kui oma nõust näiteks koera valikul või tõu üle otsustamisel jääb väheks. Veetke meie virtuaalses seltsis mõnusalt aega ja kirjutage oma muljetest ja soovitustest ka meie külalisteraamatusse.

Toredat täpilist surfamist!